Kristallplokkide testimise konkreetsed tööetapid on järgmised:
Eeltöötlus: Puhastage pind ja eemaldage mustus.
Visuaalne kontroll: jälgige selliseid omadusi nagu värv, läbipaistvus ja praod.
Kõvaduse testimine: kasutage Mohsi kõvadusskaalat (nt kristallide kõvadus on 7).
Murdumisnäitaja testimine: kasutage refraktomeetrit (kristallide murdumisnäitaja on ligikaudu 1,544-1,553).
Tiheduse mõõtmine: mõõta veeväljasurve meetodil (kristalli tihedus on ligikaudu 2,65 g/cm³).
Polariseeriva mikroskoobi kontrollimine: kontrollige kaksikmurdmist (kristall on anisotroopne materjal).
Täiendavad selgitused kristallplokkide testimise konkreetsete tööetappide kohta on järgmised:
Esiteks veenduge, et proov on kuiv ja puhas. Kasutage sisemiste inklusioonide jälgimiseks 10-kordset suurendusklaasi (looduslikud kristallid sisaldavad tavaliselt gaas{2}}vedelikke). Tiheduse testimiseks on vaja elektroonilist kaalu (täpsus 0,001g) kombineerituna veeväljasurve meetodiga. Arvutusvalem on järgmine: Tihedus=Mass / (väljatõrjutud vee maht × vee tihedus). Murdumisnäitaja testimiseks on vaja lugeda väärtust refraktomeetri kontaktlahusest (bromonaftaleen). Kristalli kaksikmurde erinevus on 0,009. Kvantitatiivseks analüüsiks on elementide sisalduse tuvastamiseks soovitatav kasutada röntgenfluorestsentsspektromeetriat (XRF). Näiteks SiO₂ puhtus > 99% näitab kvaliteetset{13}kristalli.
